Saame tuttavaks, olen Ethel
Olen psühholoogia taustaga nõustaja, coach, koolitaja ja ruumihoidja. Mind täidab ja rõõmustab, kui saan inimestel aidata luua sisemist selgust ning olla toeks teadlike muutuste tegemisel.
Kõige rohkem kõnetab mind inimeseks olemise sügavus
Need hetked, kui elu ei mahu enam vanadesse raamidesse. Kui miski liigub sees, aga sõnu sellele veel ei ole. Kui väliselt võib kõik olla justkui korras, aga sisimas on tunne, et nii enam edasi ei saa.
Minu roll on olla kaasteeline kohtades, kus inimene hakkab taas iseennast kuulama. Mitte seda vana versiooni, kes on õppinud hakkama saama, teiste ootustele vastama või oma sisetunnet alla suruma, vaid seda sügavamat, ausamat ja elavamat osa, kes tegelikult juba teab.
Ma usun, et muutus ei sünni ainult mõistmisest.
Mõistmine avab ukse, aga tõeline muutus peab jõudma kehasse. Sinu valikutesse, suhetesse ja päris ellu.
Elu Hoiab ei ole minu jaoks lihtsalt ettevõtte nimi. See on üks sügavamaid kogemusi, mida elu on mulle õpetanud.
Olen kogenud väljakutseid, pöördelisi hetki ja teinud üsna mitu pealtnäha ebaloogilist kannapööret. Liikusin ehitusinseneeriast psühholoogiasse. Elasin välismaal, reisisin hääletades, juhtisin vabatahtlikke projekte ja rahvusvahelist keskkonnalaagrit Islandil. Töötasin Austrias. Elasin pool aastat suurel bordoopunasel purjekal, kus olin vahivanem ja coach-on-board.
Vahepeal tundub mulle, et olen ühe elu jooksul jõudnud elada juba mitu.
Paljud mu elu olulisemad valikud ei ole sündinud väga selgest plaanist, vaid sisetundest. Sellest vaiksest teadmisest, et nüüd on aeg liikuda, isegi kui ma veel täpselt ei tea, kuhu.
Ja ikka ja jälle on elu näidanud, et kui julgen teha sammu tundmatusse, hakkab elu mind kandma. See ei pruugi juhtuda üleöö, aga tulemus on sageli palju suurem ja tähenduslikum, kui ma ise oleksin osanud ette näha.
Turvaline ruum päriselt iseendaga kohtumiseks.
Minu juurde võib tulla täpselt sellisena, nagu parasjagu oled. Ei pea teadma, kust alustada, ega tundma, et enne peaks midagi ära lahendama. Võib tulla siis, kui elu tundub liiga raske, liiga segane või enam mitte päris oma. Aga sama hästi ka mõne sisemise teadmise või igatsusega, millele pole veel sõnu leidnud.
Turvaline ruum ei ole minu jaoks koht, kus keerulistest teemadest mööda vaadata. Vastupidi – just turvatunne loob võimaluse märgata seda, mis on seni tähelepanuta jäänud või mille eest oleme õppinud end kaitsma. Oskan üsna kiiresti tabada kohti, kus sinu hirm või vana uskumus juhib mängu ja kus sisemine tõde on viisakuse, tubliduse või enesekriitika alla ära kadunud. See on täiesti okei ja sind kunagi hästi kaitsnud, ajapikku aga takistuseks saanud. Lahendame seda koos.
Näen seda, mis jääb esmapilgul varju
Minu jaoks käivad hool ja ausus alati koos. Muutus sünnib siis, kui inimene saab vaadata otsa sellele, mis päriselt tema elu juhib – ilma, et ta tunneks end sellepärast valena, katkisena või hukkamõistetuna.
Usun, et inimene ei muutu siis, kui ta endaga karmimalt käitub. Mitte küsides “mis mul viga on?”, vaid heatahtlikus uudishimus “mis on mind siia toonud?”.
Kui peaksin ühe lausega ütlema, mida sinus toetada tahan, siis: usk iseendasse ja ellu.
Me ei saa kellegi teise eest tema elu ära elada. Ma ei saa ega taha taha võtta kelleltki vastutust, mis tegelikult kuulub talle. Küll aga usun, et me ei pea kõiki pöördelisi hetki üksi läbima.
Minu töö on aidata inimesel jõuda tagasi oma keskmesse. Mitte ideaalsesse versiooni, vaid päris iseendani. Sinna, kus on rohkem selgust, ausust, pehmust ja jõudu.
Et ühel päeval tagasi vaadates oleks tunne: ma ei elanud ainult nii, nagu pidi, vaid ma päriselt elasin.